Ühes Tallinna Tehnikaülikooli „Võti tulevikku“ loengus, millest ma osa võtsin, rääkis Hannes Võrno ajateenistusest. Tema sõnad olid umbes sellised: “Kindlasti minge ajateenistusse, sest te saate seal väärtusliku kogemuse. Pealegi, mida te selle kaheksa kuuga niikuinii teete? Võib-olla teete mõnele naisele kõhu ette või putitate oma autot.”

Mul jäi selle peale karp lahti. Eesti üks tuntumaid nägusid, keda paljud imetlevad, räägib ülikoolis sellist juttu. Asutuses, kuhu eeldaks, et ei satu palju selliseid stereotüüpilisi “kõhu ette tegijaid” ja “lihtsalt auto putitajaid”. Asutuses, kus koolitatakse tulevasi teadlasi või eriala eksperte.

Juba tol hetkel tõstatas see minu peas ajateenistusest küsimärgi. Kui keegi, kes ajateenistust soovitab, räägib nii koledalt ja mõtlematult, kas tõesti tasuks intelligentsetel inimestel sinna minna?

Mis on põhilised asjad, mida sotsiaalvõrkudest, meediast ja inimestelt ajateenistuse kasulikkusest kuuleb? Mina olen kuulnud põhiliselt selliseid kasulikke omadusi: sa saad elu parimasse füüsilisse vormi, sa saad hindamatu juhtimiskogemuse, sa saad poisist meheks ja sa arendad tohutult oma distsipliini.

Võib-olla on see olnud mu selektiivne kuulmine, aga ma eeldan hetkel, et need on kõige populaarsemad ajateenistuse kasulikud omadused, mida tavaliselt üles loetletakse.

#1: Sa saad elu parimasse füüsilisse vormi

Minu üldfüüsiline treening on senise ajateenistuse jooksul (8 kuu jooksul) tähendanud rännakuid täisvarustuses või lahingvarustuses (raskus seljas); mõnda spordipäeva terve teenistuse jooksul, hommikuvõimlemisi, mõnda NATO testi terve teenistuse jooksul ja mõnda kohustuslikku tunniplaani lisatud kehalise kasvatuse tundi, mis sisaldas aeglaselt jooksmist ja võimlemist.

9. ja 10. tund on mõeldud relvastuse ja varustuse hooldamiseks, iseseisvaks õppimiseks, koristamiseks või füüsiliseks treeninguks. Meil lubatakse seda aega füüsiliseks treeninguks kasutada pigem harva. Sõduribaaskursuse (SBK) ajal sellist aega muidugi polnud üldse. Aga praegugi kasutatakse seda aega põhimõtteliselt alati varustuse hoolduseks.

Peale SBK-d on olnud söömisest (söömine oli 18:30 ajal) kuni õhtuse rivistuseni (20:30) vaba aeg, millal lubati trenni teha. See aeg treeninguks on minu jaoks äärmiselt ebasobiv, sest see on täpselt peale söömist. Lisaks sellele, on mul teisi isiklikke huvisid, nagu kallimaga suhtlemine ja oma karjääri edendamine. Kokku jääb treeninguks äärmiselt vähe aega.

Enne ajateenistust olin ma väga sportlik. Tegin vähemalt 5 korda nädalas intensiivselt trenni. Need rännakud, mida võib teisisõnu nimetada raske kotiga jalutamiseks, ei stimuleeri mu füüsilist arengut üldse. Ma tunnen lihtsalt pärast, et teatud liigesed on kergelt vigastatud aga lihased pole piisavalt pingutada saanud. Mu sooritusvõime on järjest langenud madalamale tasemele kui enne ajateenistust.

Ajateenistuses on neid, kes ei tegelenud varem üldse mingi füüsilise treeninguga. Nende kehakaal langeb ja sooritusvõime tõuseb. Nad saavad paremasse vormi. On ka neid, kelle vorm väheneb märkimisväärselt, sest nad olid varem füüsiliselt aktiivsemad ning tegid korralikult trenni. Need, kes elu parimasse füüsilisse vormi saavad, olid enne pigem füüsiliselt väga mitteaktiivsed.

#2: Sa saad hindamatu juhtimiskogemuse

SBK-s valiti rühmast üheks päevaks vastutav, kes ütles ajateenijatele, kuhu tundi vaja minna ja mis kellaks. Ta pidi ka jälgima, et kõik hoiaksid ennast vaos ja ei teeks keelatud asju. Hiljem sai muidu tema ülematelt noomitusi. Nooremallohvitserikursuse (NAK) ajal valiti nii rühma kui jao vastutavaid 1-2 nädalaks. Ta ülesanded olid sarnased SBK vastutavatele.

Meie ülemad, kes meie eest vastutavad ja meile ülesandeid määravad, on erineva juhtimisstiiliga. Meie juhtimine seisneb selles, et me päevaplaani kellaajaliselt järgiksime, korrektsed välja näeksime, koristaksime, häid hindeid saaksime, praktilisi ülesandeid edukalt sooritaksime, toimkonnas õigesti käituksime ja muud sellist.

SBK-s olid ajateenijatest drillseersandid, kes panid meid pidevalt toenglamangusse, kätekõverdusi tegema, tegid meile häireid, tõmbasid voodeid üles (et neid uuesti teeksime), karjusid meie peale ja mingil määral alandasid meid. NAK-is hakati meid motiveerima eelkõige linnaloast ilma jätmisega, aga tehti ka varustuse aja peale kokku panemist, tõmmati voodeid üles ja noomiti meid.

See viis, kuidas alluvaid ajateenistuses juhitakse, ei pruugi mujal töötada. Steve Jobs oli oma alluvatega sõjaväeliselt karm, kuid ta oli üks erand. Üldiselt usun ma, et pehmem juhtimisstiil aitab sõpru luua; aggressiivne juhtimisstiil hirmutab ning hävitab alluvaid.

See võib mingil määral olla paratamatus, et kaitseväes peab juhtima inimesi nii karmilt ja nõudlikult. Aga selline juhtimiskogemus ei kandu väga efektiivselt üle mujale. Inimesi ei saa muudes olukordades nii juhtida.

#3: Sa saad poisist meheks

See on üks ilmselt levinumaid ideid, et ajateenistusest tulevad tagasi noormehed palju mehelikemana. Mida üldse tähendab poisist meheks saamine? Minu meelest on universaalsed mehe tunnused otsustusvõime, tugev keha, julgus, vastutuse võtmine, iseseisvus ja eesmärkidele orienteeritus.

Kas ajateenistus võib muuta noormehi mehelikemaks? Kindlasti, sest seal peavad nad enda eest ise hoolt kandma, seda ei tee enam isa ja ema. Otsuseid langetada eriti palju ei saa, sest seda teevad tegelikult ülemad. Isiklike eesmärkide seas on põhiliselt linnaloale saamine; kaitsevägi määrab erinevaid õppega seotud eesmärke, millest sõltub ka linnaloale saamine. Mingeid erilisi isiklikke eesmärke tegelikult seada ei saa väljaaarvatud siis, kui sulle sõjandus huvi pakub.

Juhul, kui sa oled noormees, kes käib juba ülikoolis ja/või tööl, kellel on elukaaslasega kodu, kes teab, millist karjääri ta endale luua tahab ja kes ei sõltu enam oma vanematest, ei näe ma, kuidas ajateenistus sind rohkem meheks suudaks muuta kui sinu enda isiklik elu.

#4: Sa arendad tohutu distsipliini

Ajateenistuses on palju vaja rivis marssida ja seista, kõikjale õigeaegselt jõuda, palju koristada, korralik välja näha, reegleid järgida, ülemaid õigesti tervitada ja ülesandeid täita. See tundub natuke nagu lasteaed, sest sind kontrollitakse pidevalt, kuna sa oled veel liiga noor, et ise midagi otsustada ja valida.

Võiks eeldada, et see, et ajateenistuses nii palju distsipliini nõutakse, kandub edasi ka noormehe tsiviilelusse. Ma spekuleerin, et mis tegelikult juhtub, on see, et kui noormees linnaloale saab, tunneb ta ennast vabana ja laseb ennast täiesti lõdvaks: viskab riided suvalt nurka, ei pese pärast söömist nõusid, ei aja habet ega tee muud sellist, mis distsipliini nõuab.

Minu põhjendus sellele nähtusele on järgmine: Bioloog Robert Sapolsky on öelnud, et inimese bioloogiat on põhimõtteliselt võimatu mõista väljaspool tema keskkonda. Ta lihtsalt sõltub enda keskkonnast märkimisväärselt. Ajateenija on distsiplineeritud, sest muidu saab ta karistada. Distsipliini rikkumine tundub olevat vähem kasulik kui kahju, mida võib karistamisest saada. Seega valib ta enamik ajast distsipliini järgimise.

Distsipliin ja enesekontroll on piiratud ressurssid. Iga järgnev ülesanne, mis nõuab enesekontrolli, sööb seda ressurssi ja teeb distsipliini järgimise raskemaks. Kui nõuda väga palju distsipliini, on kerge läbi põleda. See ei saa olla jätkusuutlik pikemas perspektiivis.

Kui noormehel ajateenistus läbi saab (või sellest ajutiselt puhkus on), on ta jälle enda vanas keskkonnas, kus ta ei saa karistada, kui ta nii distsiplineeritud pole. Seega ta ei ole nii distsiplineeritud. Kui ta leiab, et teatud distsipliin parandab ta elukvaliteeti, võib ta ise teha oma keskkonnas muudatusi, mis aitaksid tal seda distsipliini järgida.

Ajateenistus õpetab hoopis schlangima

Schlang on sõna, mida ajateenistuses kasutatakse palju. See võib tähendada palju erinevaid asju, nagu laiskvorst, viilija, rumal sõdur ja muud sellist. Schlangima tähendab mingitest ülesannetest viilima.

Ajateenistus õpetab, kuidas selles süsteemis võimalikult hästi ilma vahele jäämiseta ülesannetest viilida. Miks see seda teeb? Eelpool mainitud põhjusel: liigse distsipliini nõudmise pärast. Kui keegi teine kohustab sind midagi tegema, pole sul tegelikult eriti tahtmist selle jaoks palju distsipliini rakendada.

Kasutatud kirjandus

1. Inimese bioloogiat on põhimõtteliselt võimatu mõista väljaspool tema keskkonda: Robert Sapolsky. Zeitgeist: Moving Forward. Peter Joseph. 2011.

2. Enesekontroll on piiratud ressurss:  Martin S. Haggera, Chantelle W. Wooda, Chris Stiffb, and Nikos L.D. Chatzisarantisc. Self-regulation and self-control in exercise: the strength-energy model. International Review of Sport and Exercise Psychology. 2010.