Jorgen Matsi: Tegelikult ei ole ma spordipsühholoog. Eestis ei ole olemas spordipsühholoogi kutset ja kutsestandardit. See on ka igati mõistetav – tegemist on ju spetsiifilise ja pigem kitsa psühholoogia valdkonnaga. Samuti ei saa Eestis omandada spordipsühholoogia-alast haridust rohkem kui mõnede üksikute kursuste raames, mis on suunatud pigem treeneriteks ja kehalise kasvatuse õpetajateks õppijatele. Eestis on kombeks pigem see, et niiöelda “reguleerimata” psühholoogia valdkondades ei kasuta reaalset psühholoogia-alast kogemust omavad inimesed nimetust “psühholoog”. Seega soovitan pigem skeptiliselt suhtuda “muusikapsühholoogidesse”, “majanduspsühholoogidesse”, “toitumispsühholoogidesse” vms. Neil võib olla küll näiteks välismaal omandatud spetsiifiline haridus, aga teatud mõttes kasutavad nad psühholoogi ametinimetust natuke kergekäeliselt. See on minu arvamus. Seega eelistan ka ennast nimetada pigem spordipsühholoogiliseks nõustajaks – ma annan spordipsühholoogia-alast nõu. Ametlikult võib igaüks nimetada end mingi psühholoogia alaseks nõustajaks; selleks, et hinnata sobivust ja pädevust soovitan spordipsühholoogia koha pealt vaadata inimese haridust ja kvalifikatsiooni ning spordikogemust. Võib vaadata, kas inimene on Eesti Psühholoogide Liidu liige – sellisel juhul on ta seotud selle eetikakoodeksiga (ma ise ei ole liikmeksastumise protsessi veel ette võtnud, kuigi plaanin seda kindlasti teha).

Minu enda juurde tagasi tulles – olen lõpetanud Tartu Ülikooli magistriõppe psühholoogia erialal ning Eesti Kogntiiv- Käitumisteraapia Assotsatsiooni keskastme teraapiakoolituse. Olen nüüdseks kaks aastat töötanud psühholoogina Ambromed kliinikus. Spordi poole pealt olen nüüdseks pea kümme aastat olnud praktiseeriv sportlane ja treeningute juhendaja. Samuti olen töötanud viis aastat Tartu Ülikooli spordipsühholoogia õppetoolis. Sinna sattusin sedaviisi, et tegin psühholoogia bakalaureuseastmes ühe uurimustöö võistlusärevusest, võtsin kehakultuuriteaduskonnas Aave Hannuse loetud spordipsühholoogia alaseid kursuseid ja jäin seeläbi Aavele ja õppetooli professorile Lennart Raudsepale silma. Sain võimaluse osaleda teadusprojektides ning hakata ka vaikselt õppetööga tegelema ja siis tuli ennast veelgi enam spordipsühholoogia teoreetilise ja praktilise poolega kurssi viia. Proovisin iseenda psüühikast enda sporditegemise kontekstis paremini aru saada, õpilased ja sõbrad hakkasid nõu küsima ja nii see läks. Praeguseks on mul olnud õnne paari aasta jooksul töötada individuaalkoostöös juba mitmete erineval tasemel sportlastega, lisaks Tartu Ülikoolis ja mujal koolitused ja töötoad spordiklubide või treenerikoolituste tasandil.

Risto Uuk: Kuidas mõjutab psühholoogia füsioloogiat? Kas see, mis niiöelda inimese peas toimub, võib mõjutada ka seda kui efektiivselt inimene midagi füüsilist teeb?

Jorgen Matsi: Minu jaoks on keha ja vaimu vahelise piiri tõmbamine üsna kunstlik. Ehk siis ka psühholoogia ja füsioloogia vahele. Mulle meeldib väga Francis Cricki (üks DNA avastajatest) “hämmastav hüpotees” (soovitan guugeldada “amazing hypothesis Crick”). Seda kõike on väga lihtne illustreerida – kui ma hakkan mõtlema (psüühika?) toidust, siis hakkab mul sülg voolama (füsioloogia?) ning ma tunnen, et kõht on veel rohkem tühi (mis see siis nüüd on nendes terminites?). Ärevus kui emotsioon omab füsioloogilist komponenti, kognitiivset ehk tunnetuslikku komponenti ja käitumuslikku komponenti. See tähendab, et näiteks enne võistlust mul süda natuke peksab (füsioloogiline), ma mõtlen, et ma olen ärev ja muretsen selle pärast, mis juhtuda võib (kognitiivne) ja ma kõnnin närviliselt edasi-tagasi (käitumuslik). Kõigil neil komponentidel iseseisvalt võib juba olla sooritusele mõju – näiteks, kui alustan mingit sportlikku tegevust 10 lööki kõrgema pulsiga kui treeningul, siis võib juhtuda, et ma väsin rutem. Kui alustan suurema lihaspingega (mida ärevus tekitab), siis võin tõenäolisemalt saada vigastuse või häirub koordinatsioon. Kui ma mõtlen ärevusest ja ees ootavatest (tajutud) hädaohtudest, siis koorman sellega vaimset ressurssi, mida võiks selle asemel panustada edukaks soorituseks. Kui lasen ärevusel mõjutada oma käitumist, siis tekitan ise olukorra, mis on võõram ja teisest küljest ebakohasem (näiteks muutes ärevuse mõjul tavapärast soojendusrutiini millekski teistsuguseks).

Risto Uuk: Sa ütlesid loengus ühe huvitava mõtte: mida rohkem sa ärevusest mõtled, seda ärevamaks sa muutud. Miks see nii on? Kuidas vältida ärevusest mõtlemist?

Jorgen Matsi: Eks paljuski vastab sellele eelmise küsimuse vastus – emotsiooni määratlemegi ju psühhofüsioloogilise reaktsioonina. Siis teadvustan oma psüühikas seda, et mul on mingisugune füsioloogiline reaktsioon, see omakorda suurendab seda reaktsiooni ja see omakorda muudab selle teadvuses veel kesksemaks. Üldiselt arvan, et põhjus on selles, et selline mehhanism on evolutsiooni kontekstis olnud kasulik – ärevus aitas järsult ilmuvate ohtude vastu hästi keha ressursse mobiliseerida. Pingesolek aitas ohtudeks valmis olla. Tagantjärele ärev mõtisklemine aitas hiljem ohtlikke olukordi vältida. Kõigel sellel on ürgse maailma kontekstis paljudes situatsioonides madalam “hind” kui pigem rahulikult ja rõõmsameelselt maailma pakutava vastuvõtmisel. Nendel, kes mõtlesid “Oh kui vahva pikkade hammastega ja karvane loom, huvitav, kas teda paitada ka saaks?”, ei läinud ilmselt väga hästi 🙂

Ärevusest mõtlemist ei saa vältida. Ärevus on normaalne nähtus ning mitmed sellega seotud protsessid on väga loomulikud ja automaatsed ning püüd neid kontrollida on parimal juhul lihtsalt viljatu ja halvimal juhul hoopiski muudab ärevust veelgi suuremaks ja kontrollimatuna tajutavaks. Aga me saame otsustada KUIDAS mõelda ärevusest ning kui palju sellele teadvustatud tähelepanu pöörata, kui palju sellest hoolida.

Risto Uuk: Üks huvitav idee, millest sa rääkisid, on funktsionaalne käitumisanalüüs. Mis see on ja kuidas seda kasutada saab?

Jorgen Matsi: Minu jaoks selle idee võlu tuleb sellest, et praktilistes igapäevasituatsioonides on meil väga raske ennustada ja oletada kõiki muutujaid, millel olukorras mõju võib olla. Eriti keeruline on see nende asjade suhtes, mis toimuvad teiste inimeste peas. Seetõttu on vahel abiks mõelda rohkem käitumuslikes terminites. See tähendab, et kui ma tahan, et muutuks käitumine X (ükskõik, kas minu enda käitumine või tahan muuta kellegi teise käitumist, näiteks: “õpilane Z pingutaks trennis rohkem”), siis tuleks vaadelda ja analüüsida:

• Mis eelneb käitumisele X (mis toimub enne seda kui õpilane Z hakkab minu meelest “viilima”)
• Mis on käitumise X omadused (mis siis ikkagi täpselt toimub?)
• Mis järgneb käitumisele X (mina, treener, ütlen talle iga kord, et ta peaks rohkem pingutama)

Kui pilt on selge, saame mõelda, mida eelnevas või järgnevas saame muuta ning siis jälgida, kas käitumises X ka muutub midagi. Näiteks, kui mina treenerina enam ei ütle Z-ile, et ta peaks pingutama või ütlen seda teistmoodi – näiteks hakkan hoopis kiitma –, kas siis midagi muutub?

Risto Uuk: Inimesed saavad sageli valesti aru sellest, mis on sisemine ja välimine motivatsioon. Mis vahe neil on? Kuidas neid enda kasuks pöörata?

Jorgen Matsi: Lihtne on seletada läbi selle, et tihti arvatakse, et sisemine tähendab inimese sisest või inimese endaga seotut. Aga tegelikult seda sisemist või seotust vaadatakse motiveeritud TEGEVUSE, mitte tegija suhtes. Tõeline sisemine motivatsioon on lahutamatult seotud tehtava tegevusega. Kõige ilmsem näide on millegi tegemine sellepärast, et see meeldib. Sellisel juhul on tegevus ja sellest saadav nauding üksteisega lahutamatult seotud. Kui inimene näiteks treenib sellepärast, et kaalust alla võtta, siis on tegemist välimise motivatsiooniga, sest treening kui tegevus ja kaalukaotus ei ole üksteisega lahutamatult seotud.

Risto Uuk: Loengu lõpus soovitasid sa inimestel õppida olema rohkem olevikus (siin ja praegu). Mille jaoks see vajalik on?

Jorgen Matsi: See võimaldab suunata oma tähelepanu oma sisemiselt seisundilt (mõtetelt, tajutud emotsioonidelt) rohkem sellele, mis päriselt maailmas toimub. Viibida tõepoolest kohal olukorras, kuhu lõputu hulk juhuseid meid on toonud. Suhtuda sellesse avatuma meelega ja seeläbi ka saama igapäevakogemusest maksimumi oma kehale ja meeltele. See aitab ka hoida fookust üldisematel väärtustel, mis meie käitumist suunavad ning jooksvalt otsustada, mida ja kui palju me tahame teha hetkest hetkesse, et mingi väärtuse suunas liikuda. Vastasel korral võib oma igapäevamõtete ja -tunnete rägastikku üsna kergesti ära eksida 🙂

See vastus sai küll nüüd pisut eklektiline, aga tegelikult ei ole see nii keeruline midagi. Lihtsalt vajaks võib-olla natuke pikemat seletamist. Minu enda jaoks ei ole sellel tegelikult spirituaalsusega midagi pistmist vaid see on lihtsalt teatud mõtlemise viis, mis võimaldab tihti subjektiivse elukvaliteedi tõusu ja paremat funktsionaalsust. Selle mõtteviisi efektiivsusest on ka olemas juba päris vahvaid teadusuuringuid.

Risto Uuk: Kas sinuga on võimalik kuidagi ka personaalselt koostööd teha? Kas kusagil on veel võimalik sinu loenguid kuulata?

Jorgen Matsi: Hetkel on mul kaks kohta, millega olen seotud. Tartu Ülikoolis töötan spordipsühholoogia assistendina, vahel teen täienduskoolitusi (sh riiklike treeneri tasemekoolituste spordipsühholoogia osi).

Nõustamis- ja psühholoogitööd teen kliinikus Ambromed (www.ambromed.ee), sinna on vastuvõtule võimalik tulla nii spordipsühholoogia teemadel kui ka muuga, milles psühholoogi nõust kasu võiks olla.

Loengute koha pealt saab vahel käidud seal, kuhu kutsutakse – järgmine on lühike loeng treeningmotivatsioonist Rocca al Mare MyFitnessis 18. aprillil 18.00.

TÜ on välja pannud ühe minu väikese avaliku loengu võistlusärevusest aineolümpiaadide kontekstis: http://uttv.ee/naita?id=5412

Sporti tegemas saab mind näha 20. aprillil Saku Suurhallis sportliku vabavõitluse üritusel SLT Raju 11 (www.mma.ee).