Miks ma ülikoolist ära tulin

(Märkus: antud blogipostitus on 4000+ sõna. Seega nõuab see veidi keskendumist ja aega. Kui sul seda praegu pole, siis tule hiljem uuesti lugema. Ma usun, et see on lugemist väärt. Aitäh!)

Ma olen tahtnud ammu sellel teemal kirjutada, aga pole leidnud mahti ja julgust kõiki enda mõtteid kirja panna ja avalikustada. Jep, julgust. Teisiti mõtlemine nõuab tohutult palju julgust.

Enne, kui sa kohe eelarvamuste põhjal otsustad, et küllap see Risto üks loru vend ole, et ta enda õpingud pooleli jättis, tegutse hoopis teistmoodi. Jäta enda eelarvamused ukse taha ja kuula mind ära. Antud postitus tuleb võib-olla ühelt kõige teadmistejanulisemalt ja kirest pakatavalt inimeselt.

Sa ei kujuta ette kui palju vestlusi, arutelusid ja kriitikat ma olen antud teemal läbi elama pidanud. Palju lihtsam oleks olnud lihtsalt enda uskumused maha suruda, ausus ja minu arvates tõde kõrvale lükata ja teha nii nagu minult oodatakse.

Kuna kummalgi minu vanematest pole kõrgharidust, olen ma terve elu kuulnud seda lauset: „Ilma hariduseta pole elus midagi teha.“

Päris tihti, kui ma olen enda argumendid välja löönud, on mulle vastu öeldud nii: „No jaa, aga kuidas saab ikkagi nii, et ülikooli ei lõpeta?“

Teine kord öeldi mulle nii: „Kammoon, Risto, käi ikka ülikoolis ära. Ega sa õppima ei peagi, meie mängisime tunnis kaarte.“

Kas ülikoolis käiakse selleks, et õppida? Kas ülikoolis käiakse selleks, et saada tunnistus? Kas keegi on kunagi küsinud küsimust, kas ülikoolis peab käima, et olla väärtuslik ja inimkonnale vajalik inimene?

Paradoks: ülikool on oluline ja ei ole ka oluline

Mul on üks huvitav lugu sinuga jagada. See tuli mulle täiesti ootamatult seda artiklit kirjutades meelde, aga ma olen väga rõõmus, et see juhtus, kuna siit tuleb välja üks suurim formaalse hariduse paradoks.

Ma mäletan täpselt, kuidas üks noormees rääkis ühel treenerikoolitusel kellegagi, et ülikoolis kehakultuuri õppes ei õpetata kahjuks personaaltreeneriks, vaid kehalise kasvatuse õpetajaks. See oligi põhjus, miks antud noormees oli sellel koolitusel – et saada teadmisi personaaltreeneri ametiks.

Ma rääkisin selle sama noormehega kunagi hiljem isiklikult. Me arutlesime toitumise üle. Kuna mu mõtted ei läinud kokku sellega, mida tema oli õppinud, siis hakkas ta mind solvama:

  • Kui see, mida sa ütled, on tõsi, siis pöörad sa ju ümber kõikide treenerite väited, ja vaevalt, et sa nii tark oled.

  • Sa tahad lihtsalt nii väga tark olla.

  • Sa oled mingi miljon artiklit läbi lugenud, aga elementaarseid asju ei tea? See ongi vahe, kas hakkad ise treeneriks või õpid ülikoolis selleks. Eesti on kahjuks neid harimatuid treenereid täis. See on kurb.

Kas sa näed, kus siin on paradoks? See sama inimene oli kuid enne öelnud, et ta ei ole põhimõtteliselt enda kehakultuuri õppega rahul, kuna seal õpetatakse kehalise kasvatuse õpetajaks, mitte personaaltreeneriks. Aga nüüd tõi ta välja just selle argumendi, et see õpe on aidanud tal saada paremaks personaaltreeneriks ja kuna mina seda ei õpi, siis olen ma harimatu.

Ka tema on tegelikult isehakanud personaaltreener, kuna ta formaalne haridus on kehalises kasvatuses, mitte üldfüüsilise treeningu teaduses.

Mis vahe neil on? Personaaltreener aitab inimestel näha parem välja. Kui sa töötad ka üldkehalise ettevalmistuse treenerina, siis puutud sa kokku mingi konkreetse spordialaga, aga vaevalt, et nende kõikidega, mida kehakultuuris õpetatakse. Kehalise kasvatuse õpetaja juhendab õpilasi sportmängudes. Kehalise kasvatuse õpetaja on see, kes teab kõigest midagi, aga mitte millestki palju.

Põhimõtteliselt saab kehakultuuris valida viis sellist ainet, mis on ka üldfüüsilise treeningu vaatenurgast olulised ja huvitavad. See teeks kokku umbes 20 EAP väärtuses spetsiifilist personaaltreenerile olulist materjali. Ülejäänud ained on seotud konkreetselt spordialade, spordiajaloo ja spordiorganisatsioonidega. See tähendab, et ligi 10% õppest on oluline personaaltreenerile.

Ma usun, et paljud inimesed saavad aru, et formaalsel haridusel on palju miinused. Aga väga vähesed julgevad selle arvamuse ja info põhjal midagi ette võtta. Vähesed julgevad sellest süsteemist välja astuda ja teha asju enda moodi.

Kui ma ülikoolis käisin, kuulsin ma tihti, et ka teised kritiseerisid seda sama õpet, mille ma pooleli jätsin. Aga mitte keegi neist ei võtnud vastu otsust, et sealt ära tulla. Üks põhjus on see, et nad ei julgenud seda teha. Neile on ilmselt samamoodi tekitatud uskumus, et kui nad ülikoolis ei käi, siis saavad neist eluheidikud ja maailmale väärtusetud inimesed.

Mul on kahju, et sageli huvitab inimesi rohkem see, et sa oled käinud ülikoolis ja saanud diplomi kui see, et sa oled reaalselt õppinud. Paljud õpivad ülikoolis, aga väga paljud ka ei tee seda. Nii mõnigi inimene läbib eksameid täpselt nagu mina – lotot mängides.

Kas selleks, et õppida, peab käima ülikoolis?

Kuna ma olen äärmiselt teadmistejanuline, olen ma antud teemal palju lugenud ja mõtisklenud. Eelmise aasta lõpus avaldati raamat The Education of Millionaires, milles Michael Ellsberg kirjutab, kuidas ülikoolist välja kukkunud või ülikooli üldse minemata jätnud inimesed on enda elule väärtuse loonud ja ise enda enesearengu eest hoolt kandnud.

Kui ma TTÜs 2. poolaasta järel eksameid sooritasin, ei õppinud ma ühekski eksamiks ja vaevu käisin üldse mõnes tunnis, aga ma läbisin kõik eksamid. Kuidas? Ära minu käest küsi, miks lubatakse eksamitel trips-traps-trulli mängida. Ma panin valiku-variantidega eksamitel lihtsalt huupi vastuseid ja tundub, et läks täppi. Kõik küsimused olid mulle kui hiina keel.

Võib-olla tekib sul küsimus, miks ma ikkagi ei õppinud eksamiteks. See jätab minust praegu küll ju väga halva mulje. Asi on selles, et mul polnud motivatsiooni, kuna ma olin õppekvaliteedi üle maruvihane ja käisin samal ajal peaaegu täiskohaga tööl. Ja ma olin valmis koolist lahkuma.

Minu sõbrad ja loodetavasti ka paljud blogi lugejad teavad nüüdseks, kui palju ma enda aega enesearengule pühendan. Ülikoolist ära tulemine ei tähenda ilmtingimata õppimise lõpetamist. Jah, ilmselt paljud, kes ülikooli ei lähe või selle pooleli jätavad, jätavad ka õppimise sinnapaika. Mina olen vastupidiselt hakanud palju rohkem õppima kui ma ülikoolis õppisin.

Miks ma rohkem õppima olen hakanud? Sellepärast, et ma olen täiesti vaba ise valima, mida ma õpin. Teiseks, ma saan ise valida aja, millal ma õpin. Ma võin teoreetiliselt õppida terve päeva või üldse mitte õppida. Kolmandaks, mul ei tule mingeid teste, mille jaoks ma pean infot pähe tuupima. Kõik, mida ma õpin, on selleks, et ma saavutaksin enda elus paremaid tulemusi, aga mul ei tule kunagi mingeid nõmedaid teste, kus ma pean vastama küsimustele nii, et vastused õpetajale meeldiks.

Kas sa tead, kui palju Eestis inimesed raamatuid loevad?

  • Ajakasutuse uuringu andmetel loeb 10-74aastastest Eesti elanikest aasta jooksul töö või õpingute tõttu raamatuid 23% ning muul põhjusel teeb seda 52% inimestest, teatas statistikaamet.

  • Neljandik elanikest ei ole viimase aasta jooksul raamatuid lugenud.

  • Tööealistest elanikest (20–64aastased) viiendik loeb aastas kuni kolm raamatut. Neid, kes loevad neli kuni seitse raamatut, on umbes 19%. Kuni 12 raamatut aastas loeb 12% ja rohkem kui 12 raamatut loeb 23% elanikest. Tööealine elanik loeb keskmiselt kuus raamatut aastas.

(Allikas: http://www.stat.ee/50478)

Kahju, et ma ei leia informatsiooni lugemisest seoses ülikooliga, sest see läheks antud teemaga väga hästi kokku. Ma leidsin sellist infot USA kohta, et seal ei loe 42% ülikooli lõpetanutest enam elus ühtegi raamatut. Kuigi see on USA probleem, arvan ma, et ka Eestis võib mingil määral sellist trendi näha. Mida see tähendab? Kui ülikool saab läbi, saab ka õppimine läbi.

(„Lõpuks ometi sai see jama läbi. Nüüd ei pea ma enam kunagi õppima.“)

Miks ma seda mainin? See on justkui ülikooli postiivne omadus, mitte miinus, kuna ülikool aitab inimestel distsipliini hoida ja enesearenguga tegeleda. Kui nad ülikoolis ei käiks, siis võib-olla ei tegeleks nad sellega üldse? Minu mõte siin ongi, et inimestel on kohustus õppida. Kui võtta neilt kool ära, siis nad ei õpi. See keskkond on võib-olla ainus asi, mis neid õppima sunnib. Ja see on minu meelest kahetsusväärne.

Minu ülikooli kogemus

Kui keskkool läbi sai, oli mu teadlikkus enda soovidest väga madal. Nagu ka paljudel teistel. Ma ei teadnud, mida ma elult tahan. Ma ei teadnud, mida see elu tähendabki. Ja nii ma valisingi endale kõige kallima ja tõenäoliselt kõige nõrgema eriala: ärinduse.

Mul oli sõpru, kes soovitasid mul sellist valikut mitte teha. Aga kuna neil polnud kogemust ega ka piisavalt argumenteeritud informatsiooni, siis see ei veennud mind.

Mulle öeldi, et mul oleks palju kasulikum minna õppima kehakultuuri, kuna paljud tundsid mind sellise Ristona, kes ei rääkinud muust kui jalgpallist. Ma ei suutnud aga näha ennast jalgpallitreeneri või kehalise kasvatuse õpetajana. Mul olid eelarvamused. Ma tundsin, et ma oleksin sellisel juhul eluheidik ja ei realiseeriks enda potentsiaali.

Mis siis selles õppes nii kehva oli, et ta mulle ei meeldinud? Põhiline asi on see, et seal on kõike aga mitte midagi. Sulle õpetatakse palju erinevaid ained, aga mitte seda spetsiifilist asja, mille jaoks sa tegelikult kohale tulid. Ja see on lihtsalt nii paganama teoreetiline. Nagu Michael Ellsberg ütleb enda raamatus The Education of Millionaires, et see äriplaan, millega sa koolis endale hindeks A saad, ei paneks tõenäoliselt investorit isegi mõtlema.

Edasi läksin ma õppima Tallinna Majanduskooli turundust. Ma tegin sellise valiku, et lihtsalt kuhugi tasuta sisse saada. Ning kuna see sarnanes ärindusele, sain ma ka palju ainepunkte üle kanda. Mulle öeldi, et seal õpivad täielikud lorud, aga naljakal kombel oli see õpe kas samaväärne või paremgi kui TTÜs.

Ma ei julgenud algul võtta vastu otsust koolist ära tulla. Ma olin ju üsna palju enda rahast sinna investeerinud (42 000 kr) ja ma olin juba ühe aasta seal käinud.

Minu meelest ei pooldanud keegi minu ideed ülikool pooleli jätta.

Kui mu vanaema sai teada, et ma koolist ära tulin, ütles ta mulle midagi sellist: „Risto, sul on ju nii hea pea. Ma arvasin, et sinust saab tehtud mees.“

Isa ütles mulle lihtsalt, et ma olen idioot ja kunagi veel kahetsen seda. Tänks!

Ema on õnneks alati vabama mõtteviisiga ja saab aru, et see ei ole maailmalõpp. Ta küll ei pooldanud mu otsust ja püüdis mind ümber veenda, aga samas ta ei solvanud mind ega arvanud, et ma nüüd enda enesearengu katki jätan. Ma olen alati olnud üsna nutikas ja iseseisev kuju.

Kool võib olla hoopis halb vahend/keskkond õppimiseks

Ken Robinson räägib ühes TEDi loengus, et kool tapab loovuse. Sir Ken ütleb: „Kui sa külastaksid üleüldist haridussüsteemi tulnukana ja küsiksid, mis on hariduse eesmärk, siis tõenäoliselt peaksid sa selle kokku võtma nii: haridussüsteemi eesmärk on toota ülikooli professoreid.

Ülikooli professorid on aga lihtsalt üks elu osa, nad pole ainsana inimsaavutuste tipp. Kõik ei peaks tahtma ülikooli professoriteks pürgida.

Mina näiteks ei soovi saada ülikooli professoriks. Ma arvan, et nad on targad inimesed, aga seda siiski teoreetilisest vaatenurgast. Ma tahan, et ma saaksin midagi ka teha, mitte ainult rääkida ja mõelda.

Edasi räägib ta seda, et tänapäeval saab aina rohkem inimesi kraade. Seega enam pole kraadil nii palju väärtust. Seda kutsutakse akadeemiliseks inflatsiooniks. Kraad pole midagi, mis sind teistest eristaks. Võib-olla just see, kellel pole kraadi, suudab ennast teistest eristada? Nagu üks mu tuttav ütles: esineb kraadide masstootmine.

Raamatus Outliers öeldakse, et kui inimesel ületab IQ 120 piiri, siis pärast seda ei anna lisapunktid päriselus erilist efekti. Seega on sul vaja mingit akadeemilist intelligentsust, kuid mitte nii palju kui sulle seda peale rõhutakse.

Loogika ja analüüsioskus on eduks üliolulised, kuid võib-olla sama olulised (kui mitte olulisemad) on loovus, praktiline ja sotsiaalne intelligentsus. Inimene peab oskama muuta teooria praktiliseks päriselus toimivaks meetodiks, mis toob tulemusi.

Mu enda kogemus on subjektiivne ning ei kirjelda enamust, aga pärast seda kui ma ülikoolist ära tulin, on mu loovus läinud lakke. Ma tunnen, et mul tekib häid ideid rohkem kui kunagi varem ja palju kiiremini. Samas aga põhjendab seda ka see, et mul on nüüd suurem huvi loomise ja enesearengu vastu.

Minu argumendid ülikooli vastu

Ma ütlen hoiatuseks, et ma ei soovita kellelgi ilmtingimata ülikoolist ära tulla või ülikooli minemata jätta. Ma ei ole ju tegelikult mingi edu näide, et minu sõna uskuda. Ja ma soovitangi skeptiline olla.

Aga ma soovitan kindlasti ka rohkem mõtiskleda. Mõtle, miks sa ülikooli minna tahad või miks sa seal üldse käid. Sul on vaja palju informatsiooni, et teha üks korralik otsus. Minul oli väga vähe infot ja ma tegin selle otsuse lihtsalt kõhutunde järgi.

1. Ülikoolis on kõik ühe vitsaga löödud.

Milline on sinu õppimisstiil? Millise tempoga meeldib sulle õppida? Mis ained sulle huvi pakuvad? Milliste inimestega tahaksid sa koostööd teha? Milliste õpetajatega tahaksid sa suhelda?

Jah, osasid neid asju saab teatud piirides ise valida, kui sa nutikas ja iseseisev oled, aga üldjuhul on see ikkagi piiratud.

Näiteks mulle meeldib lugeda ja mõtiskleda. Ma ei ole üldse hea loengute kuulaja. Mulle ei jõua enamik auditoorsest õppest kohale. Mul kaob kiirelt keskendumisvõime, eriti kui õppejõu hääl ja toon ei sobi minuga. Suur osa ülikooliõppest on auditoorne – loengud ja praktikumid.

Jah, veel oodatakse sinult, et sa loeksid kodus iseseisvalt materjale. Aga miks peaks minema kaheksa tundi loenguid päevas raisku? Kas mul on lihtsalt võimalik enda elust tunde ja tunde niisama ära anda ilma, et ma seda naudiks ja ilma, et ma midagi õpiksin?

Paljudele meeldib auditoorne õpe. Neile on ülikoolis käimine võib-olla täiesti meelepärane. Mulle aga on see kohutavalt igav. Ma ei viitsi istuda poolteist tundi ühe koha peal ja kuulata kedagi nii, et ma ei saa temaga väidelda. Ma vajan aktiivsemat kaasatöötamist ja mõtlemist.

2. Ma olen autoriteet ja sina õpilane, minu sõna on seaduseks.

Eesti Päevalehes kirjutas üks ebatraditsiooniline õppejõud sellest, kuidas ta ei saa õpetada koolides, kus lähtutakse sellest õppimisstiilist, et õpilane kuulab ja võtab infot vastu ning õpetaja räägib. Ta leiab, et iga õpilane peaks hoopis olema kriitiline sissetuleva info suhtes ja arutlema.

Kui õppejõud valmistab ette 1,5 tundi õppematerjali, siis kuidas peaks jääma sinna loengusse ka aega arutlemiseks? Kui õpilased intensiivselt kaasa töötaksid ja arutleksid, siis võib-olla õnnestuks õpetajal ainult pool tundi enda materjale ette lugeda/jutustada.

Ükski idee ei ole nii tugev, et selle üle ei saa arutleda. Iga ideed saab edasi arendada, üle kontrollida, põhjalikumalt põhjendada ja kritiseerida.

Mulle ei meeldi panna kellelegi silti „ekspert“ ja siis võtta endalt peast „kriitika müts“ ja lihtsalt tema infot sulatõena võtta. Igaüks teeb vigu, olgu ta maailma kõige võimsama staatusega professor või mistahes muu staatusega inimene. Ja samal ajal saab kõigilt midagi õppida.

3. Ülikoolis pole minu jaoks piisavalt vabadust.

Ma ärkan iga hommikul alates kella 6:45st. Mul pole kohustust seda teha, aga ma tahan. Ma tahan varakult alustada. Süüa üks hea tervislik toit ja seejärel minna arvuti juurde, et õppida.

Põhimõtteliselt peavad ka tudengid varakult ärkama ja hommikul kella 8st loengusse minema. Vahe on ainult selles, et enamik ei tahaks sinna nii varakult minna. Paljud tahaks lõunani magada ja siis arvutimänge mängida. Nad ei naudi õppimist. Nad ei taha, et neil oleks kohustus midagi teha.

Sama on ka minuga. Kui ma peaksin iga hommik minema kuhugi kohustusest, mitte omast tahtest, kaoks mul kiirelt motivatsioon. Kodus aga teen ma neid asju, mis mulle meeldivad: õpin füsioloogiat, anatoomiat ja psühholoogiat ning panen õpitu konteksti enda treeningutesse, arutlen teiste treeneritega, kirjutan ja mõtisklen.

Vahepeal teen ma pause, joon vett, puhkan, teen midagi muud. Seejärel võin ma uuesti õppima hakata. Mul on vabadus. Keegi ei käsi mul kuhugi minna. Kui ma tahaksin, võiksin ma halval päeval ka õppimata jätta. Aga peaaegu kunagi pole selliseid päevi sellepärast, et ma valin ise, mida ma õpin. Enamik asju, mida ma õpin, on valitud võttes arvesse huvi ja olulisust. Keegi teine ei saa tegelikult väga hästi öelda, mis sulle huvi peaks pakkuma.

4. Ülikoolis on liiga palju inimesi ja müra.

Ma olen mingil määral tundnud ennast terve elu erakuna või kellenagi, kes ei sulandu keskkonda väga lihtsalt sisse. Mulle ei meeldi enamik inimesi. See võib jätta minust ülbe mulje, aga no mulle tõesti ei meeldi need inimesed, kes lihtsalt päevast päeva sisutühja juttu räägivad. See mõjub mulle kohutavalt laastavalt.

Ja kohas, kus on palju inimesi, on selliseid tahes tahtmata. Ülikoolis (ja eriti majandusega seotud õppes), on selliseid inimesi jalaga segada. Nad võivad mängida tunnis arvutimänge ja rääkida peole minekust, aga mitte asjast. Neil pole elus mingit suuremat missiooni või tähendust, mis neid edasi juhiks.

Ülikool võiks olla selline keskkond, mis tõstaks sind kõrgemale ja tooks sinust enama välja, aga selle asemel tiritakse sind hoopis alla. Kui teised ei taha õppida, siis kaob ka sul motivatsioon õppida.

Pärast seda kui ma ülikoolist ära tulin, tegin ma endale eesmärgi otsida enda ellu inimesi, kes on väärtuslikud ja kellele meeldib eneseareng. Ma suutsin eelmisel aastal mitmeid häid sõpru leida, kes on juba selle lühikese ajaga mind mitu korda paremaks muutnud. Ilma nendeta oleks mul motivatsiooni vähem, ma mõtleksin kehvemini, mul oleks vähe kvaliteetset informatsiooni, mul oleks igavam, mul oleks vähem tähendust elus ja mul poleks kellegagi koostööd teha.

Ilma väärtuslike sõpradeta olen ma eikeegi. Ma ei suuda üksi kõike teha. Mul on vaja häid sõpru ja head keskkonda, mis mind sammukese ülespoole ümardaks.

5. Ülikool on liiga teoreetiline.

Meil oli ärinduses raamatupidamine. Selle asemel, et õppida, kuidas reaalne raamatupidamine tänapäeva ettevõtetes toimub, õppisime me selliseid raamatupidamissüsteeme, mida enamik maailmast ei kasuta ja tegime raamatupidamist paberile.

Nii palju, kui ma ettevõtlusest midagi tean, siis käib enamik raamatupidamisest ju arvutis? Näiteks Microsoft Excelis või mõnes konkreetses raamatupidamisprogrammis. Mis paganama pärast pidime me tegema asju nii nagu neid ei tehta? Kas see oli ajaloo tund, et me pidime õppima, kuidas vanasti raamatupidamist tehti?

Kui ma oleksin tahtnud ettevõtet luua, siis poleks see info, mida ma koolist sain, selleks midagi andnud. Nüüd aga õpin ma nii, et see info, mille ma endale hangin, on selle otstarbega, et ma saaksin seda ka päriselus kasutada ning oskaksin enda tegutsemist teaduslikult põhjendada.

6. Ülikoolis on palju kehvasid mentoreid.

Ülikooli idee on kohutavalt hea. Tuuakse kokku palju inimesi, kellele kõigile meeldib üks spetsiifiline asi, milles nad palju targemaks saada tahavad. Ja samuti antakse neile valik mentoreid, kellega nad võivad suhelda nii palju kui ise jaksavad, et enda potentsiaali maksimeerida.

Jah, idee on hea. Teostus on ülikehv. Enamik inimesi, kes tulevad ühte kohta kokku, ei tunne ilmtingimata selle eriala vastu suurt huvi. Nii turunduses kui ka ärinduses kuulsin ma väga harva, et keegi räägiks ärist. Kedagi nagu ei kottinud, mida nad õppisid.

See on sellepärast, et paljud ei tea, mis neile tegelikult meeldib ja nad valivad erialasid suvalt. Samuti ei tunne paljud enda enesarengu vastu üldse huvi. Neile on õppimine kohustus, mida nad peavad tegema, sest nii on ette nähtud.

Enamik õppejõudusid, keda mina olen näinud, ei ole mulle isiklikult eriti meeldinud. Paljud neist ei ole näidanud välja tõeliselt kirge, mis tõestaks mulle, et neid huvitab antud valdkond ja et nad täiendavad enda teadmisi selles asjas iga päev. Samamoodi pole paljude inimeste suhtlemisstiil selline, mis mulle meeldiks ja sobiks.

Päriselus saab endale ise mentoreid otsida. Ma olen otsinud inimesi, kes teevad juba seda, mida mina tahaksin teha ja läinud nendega rääkima. Selle asemel, et olla ise see, kes ainult võtab, olen ma püüdnud luua hea suhte, et nii mentor kui õpilane sellest koostööst midagi saaksid.

Üks selline mentor on mulle olnud personaaltreener Kristjan Koik. Kui ma temaga suhtlen, ei tunne ma, et teda kotiks, kas mul on ülikooliharidus või mitte. Ta on ise ülikooli lõpetanud ja teab, et sellel on palju miinuseid.

7. Paljudes ülikoolides on kehvad õppematerjalid.

Suur osa minu treeneriks õppimisest käib tegelikult läbi inglisekeelsete materjalide. Eestis lihtsalt pole palju häid õppematerjale, mis räägiks üldfüüsilisest treeningust. Selle asemel, et jääda rahule kehvade õppematerjalidega, olen ma küsinud tuntud USA treeneritelt, mis raamatuid nemad loevad ja hankinud endale ka need samad raamatud.

Ma usun, et kui sa loed enamik ajast kehvasid raamatuid, siis muutub selle tulemusena ka sinu pea kehvaks.

Lisaks raamatutele loen ma teaduslikke uuringuid, mis on jällegi inglise keeles. Raamatutes on ikkagi autori enda arvamus originaaluuringutest ja selle tõttu võivad tema eelarvamused uuringu originaalsisu moonutada. Kui ma saan ise uuringut lugeda, siis saan ma ka ise selle sisu analüüsida.

Võimalik, et kõige väärtuslikumaks õppevahendiks võin ma pidada teiste treenerite ja toitumisnõustajatega suhtlemist. Kuna ma olen StrengthCoach.com foorumi liige, on mul sealt kaudu palju tutvusi tekkinud. Need inimesed on seal tõeliselt kirglikud treenerid ja näevad palju vaeva, et iga päev paremaks saada. See on tegelikult mentorite paradiis, mille eest ma olen  väga tänulik.

8. Ülikooliharidus on liiga kallis.

Kui sa lõpetad keskkooli heade tulemustega, siis saad sa ka võimaluse tasuta ülikoolis õppida. Minul aga see ei õnnestunud ja ma pidin enda ühe õppeaasta eest maksma 42 000 krooni. Kuna mul endal polnud seda raha, võtsin ma õppelaenu. Õppelaenu sain ma ainult 30 000 krooni.

Kuna mu vanemad pole kõige jõukamad, pidin ma ise ülejäänud raha hankima. Ma isegi ei tea, kuidas ma 12 000 krooni koguda suutsin, aga selle eest peab tänama mu elukaaslast, kes mulle  toeks oli ja et me suutsime kahe peale seda teha. Aga mille nimel? Mul polnud piisavalt informatsiooni ja julgust, et aru saada, et ma oleks selle valiku võinud tegemata jätta.

Järgmine kuu hakkab veebis üks toitumise kursus: The Precision Nutrition Certification. Hetkel olen ma eelregistreerunud ja loodan sellest osa võtta. Ma olen jälginud selle kursuse koostanud professionaale juba üle ühe aasta, seega mul on kogunenud nende kohta tohutult palju informatsiooni.

Ma olen suhelnud inimestega, kes on ise selle kursuse läbinud ja tean, et see jättis neile väga hea mulje. Ma olen loonud endale fitness võrgustiku, kus peaaegu iga professionaal kiidab neid kursuse koostanud inimesi. Nende koduleht sisaldab palju edulugusid. Nad jagavad palju tasuta õppematerjale.

Ja see kursus maksab vaid 550 eurot. Jah, võrreldes selle ülikooliõppega on see vaid. Enamik inimesi teevad selle koolituse läbi keskmiselt nelja kuuga.

Ja mis kõige positiivsem selle kursuse juures, seal ei ole palju tühja-tähja. Ma saan õppida vaid biokeemiat ja psühholoogiat. Ei mingit rämpsu. Mu mentor õppis kunagi kehakultuuris giidindust. Mis kuradi seos on giidindusel ja kehakultuuril???

Ma ei võta seda kursust niivõrd selle formaalsuse pärast, vaid selle pärast, et õppida. Ma saan ligipääsu suurepärastele toitumisnõustajatele ja inimestele. Ma usun, et nad aitavad mul enda potentsiaali paremini realiseerida ja paremini inimesi aidata.

9. Õppimine ja elu ei pea olema lahus.

Ma ei ole kunagi saanud aru sellest süsteemist, kus elu lahterdatakse nii: töö ja õppimine. Miks peab olema mingeid erinevaid faase – üks faas, mil sa õpid ja teine faas, mil sa töötad? Igaüks teab, et info muutub palju olulisemaks, kui sellel on eluline tähtsus.

Palju parem on õppida selle jaoks, et midagi konkreetset luua või teha. See tundub kummaline, et sa õpid aastaid ja alles seejärel saad võimaluse midagi praktiseerida. Kellele jääb kogu see info meelde, kui sellel pole tähendust? Ma unustan viie minutiga ära materjali, millel pole minule mingit tähendust.

10. Ülikool annab võltsenesekindluse ja tunde staatusest.

Mis on esimene asi, mida sa vaatad, kui sa mõne professionaali kodulehele satud? Seda, mis ta haridus on? Või seda, kes ta sõbrad on, kui palju huvi tal valdkonna vastu on ja kuidas ta ennast regulaarselt arendab?

Mul on üks tuttav, kellel on Exercise Science’is magistrikraad. Samuti on tal palju sertifikaate. Kui ta näitaks enda kraadi ja sertifikaate, jääks paljudel suu lahti. See vend peab olema tark, kuna tal on nii palju formaalseid tunnistusi.

Tead, mida see tüüp nende tunnistuste kohta ütleb? Persse see kõik! Ainus inimene, keda tegelikult need tunnistused kottinud on, on tema ema. Ta ema arvab, et tal on väga tubli poeg. Inimesi ei koti, mis tunnistused sul on, neid huvitab, milline inimene sa oled ja kui tark sa oled ja kui hästi sa oskad neid aidata.

Kraadid ja staatused on võltsid. Doktorikraadiga professionaal võib olla üks viletsamaid ja ülbemaid inimesi. See kõige nõrgema formaalse haridusega inimene võib olla üks targemaid ja positiivsemaid ja abivalmis inimesi kes eales eksisteerinud.

Õnneks on vaikselt tekkimas ettevõtjaid ja juhte, kes ei tee suurt numbrit CV-dest. CV on üks kõige viletsamaid näitajaid inimese kohta. Tead, mis CV-d ma kasutan? Enda blogi. Siin tuleb kõik ausalt minu südamest. Ja igaüks, kes seda loeb, saab sellest aru.

Igaüks, kes minu blogi pikemalt lugenud on, teab minust väga palju. Palju rohkem, kui mingi kuradi CV saaks ühe inimese kohta näidata. Ma kirjutan siin enda õppimisest, enda muredest, enda sõpradest, enda enesearengust, enda eesmärkidest. Kõigest, kes ma olen. Siin pole midagi võltsi.

CV ei näita midagi. CV-le kirjutab inimene mõned punktid, mida ta loodab, et tööandja hindab. Persse see jama. Ärme ole võltsid! Ära pane endale staatust! Ütle, kes sa ausalt oled. Kas sa tunned tõsiselt huvi inimeste aitamise vastu või tahad sa lihtsalt teistelt raha välja lüpsta? Kui palju sa tegelikult enesearengule aega pühendad? Kui sa loed ühe viletsa raamatu aastas, siis mis kuradi pärast peaks keegi tahtma sinuga koostööd teha?

Kokkuvõte

See on üks kõige ausam ja siiram artikkel, mille ma kunagi kirjutanud olen. Selle kirjutamine nõudis minult palju julgust ja meenutamist, aga see on seda väärt. Ma olen nõus ennast avama ja ennast n-ö haavatavaks tegema selle nimel, et inimesed mõtleksid ja näeksid, kes ma olen.

Mul pole vajadust teeselda, et ma olen keegi, kes ma pole. Ma pole kõige targem inimene maailmas. Paljude minu sõpradega võrreldes olen ma väga rumal. Aga see on pigem hea, et ma seda tunnistada julgen. Nii olen ma avatud pidevale õppimisele.

Ülikoolist ära tulemine on mu elu posiitivselt muutnud. Mul on rohkem vabadust, rohkem heaolu õppimisest, ma olen produktiivsem, mul on head sõbrad. Ma ei ole küll midagi erilist saavutanud, mis praegu tõestaks, et ilma ülikoolita võiks inimene edukaks saada, aga kuna ma olen noor, siis on mul aega seda teha küll ja veel. Kõik ei tulegi üleöö. Ma arvan, et see teadlikkus, mille ma 21-aastasena omandanud olen, on juba suur saavutus. See, et ma olen enda olemusest nii teadlik, on hea asi.

Minu meelest on ülikoolil palju miinuseid, millest justkui keegi ei räägi. Inimesed saavad nendest aru, aga kui sa pakud välja, et nad võiksid ülikoolist ära tulla, siis nad ütlevad nii: „Kuidas nii? Ülikoolis ikka peaks käima.“

See on lihtsalt võltsenesekindlus, et ülikool annab sulle mingi garantii paremaks eluks. Kui sa ennast ei arenda ja oled jobu, siis miks peaks mingi tunnistus midagi paremaks muutma? Ei muuda.

Ma mõtlen peaaegu 24/7 sellest, kuidas olla parem inimene ja kuidas enda potentsiaali paremini realiseerida. Selleks ei ole mul ülikooli vaja, et õppida. Selleks on vaja mul head mõtlemisvõimet, töötahet, kirge, sõpru ja energiat.

Mul pole mingit garantiid. Võib-olla ei suuda ma neid eesmärke, mida ma tahan, ellu viia. Aga usu mind, ma näen nende nimel vaeva ja ei anna kergelt alla, sest ma tean, et minu püstitatud eesmärgid on seda vaeva väärt.

Kui see postitus sulle korda läheb, siis palun jaga seda edasi, et ka teised sellel teemal mõtleksid. Võib-olla aitab see mõnel ära hoida pankroti ja kurva elu.